KAPEC GEOTASK?
  • Õppeprotsess on meelelahutuslik ja põnev
  • Lahendatud ülesanded muutuvad koordinaatideks
  • Võimalus oma edusamme jälgida
  • Minge koos koolikaaslaste ja sõpradega seiklema, otsides peidukohti
Kontakt
  • E-post:

ILUMETSA METEORIIDIKRAATRID

Asukoht: N57° 57` 32.0", E27° 24` 23.1"

Lahenda ülesandeid, et leida peidetud asukohtade koordinaate


Meteoriidikraatrid on kogu maailmas haruldased. Põlvamaal Ilumetsas asub terve rühm meteoriitse päritoluga lohke, millele rahvasuu on pannud nimeks Põrguhaud, Sügavhaud, Kuradihaud, Inglihaud ja Tondihaud. 

Umbes 6600 aastat tagasi tekkinud Ilumetsa kraatritest suurim on Põrguhaud, mille läbimõõt valli harjalt on kuni 80 m, sügavus 12,5 m. Kraatri põhja katab kuni 2,5 m paksune turbakiht. Kraatrini viib matkajaid korralik laudtee, mille ääres on põnevad puuskulptuurid. Raja keskel paikneb metsamaja infotahvlitega. 

Ilumetsa on Eestis üks kuuest teadaolevast taevakeha maandumiskohast. Kraatreid on siin tegelikult viis. Meteoriit langes maale lääne suunast. Turbakiht peakraatri põhjas on 3-4 meetri paksune ja see on saanud kasvada alates meteoriidi kukkumisest. Hõreda asustuse tõttu pole Ilumetsa meteoriit jätnud erilisi jälgi rahva ajaloolisse mällu. Need ,,hauad'' avastati geoloogide poolt alles vähem kui 100 aastat tagasi, kuigi kohalik rahvas teadis neid lohke varemgi. 

Ka Ilumetsa kraatrite kohta käivad omad uskumused ja legendid. Kunagi neile pandud rahvapärased nimed – Põrguhaud, Tondihaud, Kuradihaud ja Sügavhaud – viitavad vanapagana eluasemetele. Kui kaua kohalikud elanikud „haudu” on tundnud ja mis põhjusel on neile säärased nimed antud, jääb saladuseks. Räägitakse aga, et kunagi asunud seal ümbruses kirik. Kord jumalateenistuse ajal astunud kirikusse kolm venda, mis oli vanasti väga rangelt keelatud. Kirik oli koos rahvaga kolinal ja mürinal maa alla vajunud. Hiljem olevat nendesse kohtadesse mets kasvanud, et ümbruskonna rahvas paganateks jääks. 

Veel olevat toona kõneldud, et Põrguhauas pidavat õhtustel tundidel käima vilgas elu. Keset hauda keenud katel ja ümbruskonna männik kubisenud askeldavatest põrgusulastest, kes varunud lõkke jaoks puid. Julgemad söandanud seda elu isegi vaatama minna ja märganud kaugelt lõkkekuma. Lähemalt ei julgenud asja keegi uurida, sest siis pidavat uudishimulikust uurijast põrgusulane saama. Põrguhaua läheduses kardeti öelda sõna „kurat”: seepeale viivat põrgusulased eksinu kohe kuradi enese juurde. Põrguhauast möödudes hoiti kõvasti keelt hammaste taga, et halb sõna üle huulte ei libiseks. Iseäranis olid kimbatuses karjapoisid ja lapsed, kes seda kanti kartsid.