KAPEC GEOTASK?
  • Õppeprotsess on meelelahutuslik ja põnev
  • Lahendatud ülesanded muutuvad koordinaatideks
  • Võimalus oma edusamme jälgida
  • Minge koos koolikaaslaste ja sõpradega seiklema, otsides peidukohti
Kontakt
  • E-post:

Keila-Joa mõis

Asukoht: N59° 23` 51.0", E24° 18` 8.99" | Veebisait: schlossfall.com/

Lahenda ülesandeid, et leida peidetud asukohtade koordinaate


Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830tel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. Loss on rajatud neogooti stiilis kuulsa Peterburi arhitekti Hans von Stackenschneideri poolt. Uue härrastemaja sisseõnnistamisel viibis ka Venemaa keiser Nikolai I koos abikaasaga. Huvitavaks faktiks võib ka pidada, et Vene tsaaririigi hümni "Jumal keisrit kaitse sa!" viisi autor Aleksei Lvov kandis selle tsaar Nikolai I-le esmakordselt ette Keila-Joal.

Aleksander von Beckendorf, kes mõisa valitses, oli tsaar Nikolai II lapsepõlvesõber, ihukaitsja ja salateenistuse ülem. Lisaks ka suur loodusearmastaja — tsaarilt laenuks saadud miljoni kuldrubla eest rajati suveloss ja kujundati haruldane park Keila joa ümber.

Kohalik legend räägib sellest, kuidas tsaarile ei meeldinud Keila–Joa mõisas käies, et puudus vaade merele. Hommikul, kui kõrgeausus ärkas, oli metsa raiutud siht, kust meri paistis otse tsaari magamistuppa.

1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte, kellest mitmed olid väljapaistvad tsaaririigi valitsuskabineti liikmed ja sõjaväelased. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Volkonski.

Pöörde Joa mõisa ellu tõi 1917. aasta veebruarirevolutsioon. Lossi hõivas Riiast saabunud 217. Kamenetski rügement. Kohalike elanike mälestuste kohaselt algas lossi ja selle ümbruse rüüstamine. Lõhuti uksi ja aknaid, varastati kristalli ja portselani. Mööblilt kisti riie ja nahk pealt, neist tehti tubakakotte. Kõik loobiti vankritele ja viidi Tallinna, kus seda tänavatel koormate kaupa müüdi. Lossi raamatukoguga köeti aasta otsa polgu kööki. Lossi sisustusest ei jäänud midagi järele. Sõdurid tõid lossi hobused, kus nad hoovis ilupõõsaid näksisid ja lillepeenraid segi trampisid. Kaunil Canova Venusel tõrvati istmik ära ja lasti selle pihta püssist märki. Kuju purunenud osad visati jõekaldast alla, kust teenijad need üles korjasid ja ühte keldrisse varjule toimetasid. Venuse pead aga nähti aastaid hiljem ühe talumehe lillepeenras.

Eesti Vabariigi Maaseaduse alusel mõis riigistati ja anti kasutada välisministeeriumile. Teise maailmasõja ajal oli loss Nõukogude sõjaväe käes, vahepeal asus seal Saksa armee luurekool, ja siis tuli jälle Nõukogude armee. 2010. aastast kuulub taastatud mõis firmale OÜ National Heritage Foundation, mille eestvedajaks Andrei Dvorjaninov. Loss pakub külastajatele ajaloolist ringkäiku, kammermuusika kontserte, samuti korraldab töötubasid, konverentse, pulmi ja sünnipäevasid.

Vaata ka: http://www.schlossfall.com/