KAPEC GEOTASK?
  • Õppeprotsess on meelelahutuslik ja põnev
  • Lahendatud ülesanded muutuvad koordinaatideks
  • Võimalus oma edusamme jälgida
  • Minge koos koolikaaslaste ja sõpradega seiklema, otsides peidukohti
Kontakt
  • E-post:

Piusa Koopad

Asukoht: N57° 50` 34.3", E27° 28` 28.7"

Lahenda ülesandeid, et leida peidetud asukohtade koordinaate


Piusa koopad asuvad Põlvamaal Orava vallas. Koopad ei ole looduslikud, vaid on tekkinud seal leiduva haruldase valge liiva käsitsi kaevandamisel. Sealne kvartsliiv sobis väga hästi klaasi valmistamiseks. Koopaid kaevati aastatel 1922- 1966. Kokku on seal maa-aluseid käike 10 kilomeetrit. Koopad koosnevad kahest ristuvate käikudega allmaakäigustikust, kus lage toetavad jämedad liivakivisambad. Kuus vanemat läänepoolset koobast on 2–3 m kõrged ja mõnikümmend meetrit pikad; kaks idapoolset on kuni 10 m kõrged ja üle 100 m pikad. Suurematel koobastel on ka nimed: Hea koobas, Rebasekoobas, Mõrsjamäekoobas, Muuseumi koobas, Suur koobas, kuid kõik koopad ei ole kaardi peale kantud ja nende uurimine on keeruline, kuna käigud on väga varisemisohtlikud. Mõnel pool ongi lagi juba sisse varisenud. Inimesi sinna alla enam ei lubata. Külastajad saavad alates 2001. aastast näha ainult käikude algust ja sedagi koos giidiga. Sealsed koopad on 2–3 m laiused käigud, mida eraldavad 5–6 m kõrgused sambad. 

Kuidas Piusal liiva kaevandati? 

Töö kaevanduses toimus labida, kirka ja inimese enda rammu jõul. Selliste töövõtetega töötati kuni 1927.aastani, kui avati uus kaevanduskäik. Siis ei laaditud enam liiva kastidest välja ja uuesti kottidesse, vaid liiv viidi hobustega kohe kaevandusest kastides vagunisse. 1930.a. avati kolmas kaevanduskäik ja ehitati raudtee kaevanduse eest suure raudteeni. 1933.a. avati 4. kaevanduskäik. Nüüd ehitati raudtee ka kaevanduskäiku. 1965.a. mindi üle ohutumale liiva kaevandamisele, mis tähendas, et kaevandama hakati lahtiselt karjäärist. 

Piusa koobastes asub Balti riikide suurim nahkhiirte talvituskoloonia. Sealt on leitud 7 liiki nahkhiiri ja isendite arv ulatub kuni 3000-ni. Sellepärast võeti koobastik 1981. aastal looduskaitse alla. Koobaste sobivus nahkhiirte talvitumiseks oleneb kindlatest tingimustest, millest tähtsamad on temperatuur ja niiskus, vaikus, pimedus, koopa mõõtmed, avade mõõtmed, pragude olemasolu koopas, koopa ümbruse maastiku iseloom. Piusa koobaste tingimused on püsinud nahkhiirtele soodsad pikka aega ja see ongi võimaldanud suure talvituskoloonia tekkimise.
Koobaste kohta levib ka legend, et need olevat olnud ühendatud salakäiku pidi Petseri mungakloostriga, mida mööda mungad siis liikunud. Tänapäeval aga kummitavat nende munkade vaimud aegajalt käikudes.